Ekraanide tüübid
CRT (katoodkiiretoru)
Katoodkiiretoru (CRT) ekraan on teatud tüüpi monitor, mis kasutab ekraanile kujutiste joonistamiseks fokuseeritud elektronkiirt. Sõltuvalt mudelist saab kujutist luua kas elektronpüstoli või laseriga. CRT-sid kasutatakse televiisorites, arvutimonitorides ja muudes seadmetes, mis nõuavad videoväljundit.
LCD (vedelkristallekraan)
Vedelkristallekraan (LCD) on lameekraan, mis kasutab kujutiste loomiseks vedelkristalltehnoloogiat. Mõiste "vedelkristall" viitab sellele, kuidas valgus läbib nemaatilisteks vedelkristallideks nimetatava aine kristalle või molekule.
Need ained koosnevad vardakujulistest molekulidest, mida saab elektrivälja rakendamisega joondada. Kui pinget ei rakendata, on molekulid juhuslikult orienteeritud ja valgus ei saa neid läbida; pinge rakendamisel joonduvad nad pingega ja lasevad valgusel end läbi. See omadus võimaldab LCD-ekraani pikslitel kas blokeerida või edastada valgust olenevalt sellest, kas neile on antud üks või teine elektrilaeng.
LED (valgusdiood)
Valgusdioodi (LED) ekraan on lameekraan, mis kasutab piltide ja teksti loomiseks pikslitena valgusdioode (LED).
LED-ekraanide levinumad vormid on õhukesed, kerged paneelid, mis koosnevad LED-ide ridadest ja veergudest. Neid tulesid saab sisse või välja lülitada, rakendades massiivile erinevaid pingetasemeid, et toota soovitud värve igas piksli asukohas. See võimaldab üksikute pikslite üle suuremat kontrolli, mille tulemuseks on suurem eraldusvõime ja parem pildikvaliteet kui muud tüüpi kuvarid, näiteks LCD-ekraanid.
OLED (orgaaniline valgusdiood)
Orgaaniline valgusdiood (OLED) on lameekraan, mis kasutab pikslitena orgaanilisi valgusdioode (OLED). Tehnoloogia võimaldab vedelkristallekraanidest õhemaid, heledamaid ekraane, millel on suurem kontrastsus ja värvitäpsus. See on ka energiasäästlikum ja seda saab muuta paindlikuks või läbipaistvaks. OLED-ekraane kasutatakse kõige sagedamini nutitelefonides, tahvelarvutites, telerites, sülearvutites ja digikaamerates.
Plasma
Plasmaekraan on lameekraan, mis kasutab väikeseid elemente, mis sisaldavad elektriliselt laetud ioniseeritud gaase ehk plasmasid. Igas rakus olev gaas kuumutatakse punktini, kus see ioniseerub ja helendab eredalt, kui rakule rakendatakse elektrivälja.
Selle tehnoloogia töötasid esmakordselt välja Westinghouse Electric Corporationi Pittsburghi laborite teadlased 1964. aastal, kuid alles 1972. aastal tutvustati elujõulist kaubanduslikku toodet kaubamärgiga "Plasma Display Panel" (PDP) kaubamärgi all. 1973. aastal andis RCA välja selle tehnoloogia oma versiooni pealkirja "Chromatron" all. 1976. aastaks olid kõik suuremad televiisoritootjad lisanud oma tootesarja plasmaekraanid.
Projektsioon
Projektsioonekraan on teatud tüüpi lameekraan, mis projitseerib kujutise pinnale, mitte ei kuva seda ekraanil. Projitseeritud pilti saab vaadata mitme nurga ja vahemaa tagant, ilma et kvaliteet langeks. Projektsioonekraane kasutatakse selliste rakenduste jaoks nagu digitaalsed märgid, videoseinad ja kodukinosüsteemid.
Puuteekraan
Puuteekraan on arvutimonitor, mis kasutab puutetundlikku sisendit, reageerides tavaliselt kas inimese sõrme või pliiatsi sisendile. Puuteekraanid on levinud kaasaskantavates seadmetes, nagu nutitelefonid ja tahvelarvutid, kuid neid kasutatakse ka interaktiivsetes kioskites, müügipunktide süsteemides ja tööstuslikes juhtpaneelides.
Puuteekraan võimaldab kasutajatel otse ekraanil kuvatavaga suhelda, puudutades seda hiire või klaviatuuri kasutamise asemel. See muudab puuteekraanid mobiilseks andmetöötluseks ideaalseks, kuna kasutajad saavad andmeid kiiresti sisestada, ilma et peaksid käsi seadmelt ära võtma.
VFD (vaakumfluorestsentsekraan)
VFD-ekraan on teatud tüüpi lameekraan, mis kasutab ekraani valgustamiseks külmkatoodiga luminofoorlampide (CCFL) massiivi. VFD akronüüm tähistab "vaakumfluorestsentskuvarit" ja selle võttis esmakordselt kasutusele Philips 1962. aastal, kui ta tutvustas esimest neist seadmetest. Tänapäeval viitab see termin igale lameekraanile, mis kasutab seda tehnoloogiat.
Erinevalt vedelkristallkuvaritest, mis on valgustatud lambi või LED-valgusega, kasutavad VFD-d värviliste kujutiste loomiseks igal pikslil punast, rohelist ja sinist fosforit. See võimaldab neil olla vedelkristallekraanidest õhemad, pakkudes samas tavapäraste kineskoopkuvaritega võrreldavat kõrget eraldusvõimet ja heledust.
